„Meie
ajal enam kriise ei tule.“ - John Maynard Keynes 1927ndal aastal
„Tundub,
et aktsiahinnad on jõudnud püsivalt kõrgele tasemele. USA peaökonomist ja Majandusteaduse
doktor Irving Fisher 17. oktoobril 1929
Kui vaadata aktsiaturgudel toimuvat, siis
võivad maailma majanduse juhtfiguurid käsi kokku hõõruda, kõik näib justkui
minevat plaani järgi. Aktsiaturud tegid enneolematu tõusu - Dow Jones tõusis möödunud
aastal koguni 26,5%. See oli viimase 18 aasta suurim tõus. Äsja börsile tulnud
Twitter on tõusnud peale aktsia turule tulekut rohkem kui 100 protsenti ja tema
turuväärtus on üle 31 miljardi dollari.
Kuld, kui ebakindluse mõõdupuu, langes möödunud aasal 28% ja lõpetas 12 aastat
kestnud tõusu. Tundub et miski ei suuda majanduse edukäiku enam väärata. 2008
aasta kriis on justkui kauge minevik, 1929 aasta kriis on inimeste ajus
lihtsalt üks ajalooline sündmus, samas kategoorias Kolumbuse reiside ja musta
katkuga millel pole mingit pistmist tänapäevaga. Ees on heleroosa tulevik. Paraku on selline
järeldus, sisuliselt õigete faktide kohta täiesti vale. Meid ei oota ees
rahulik kasv ja majanduse areng vaid suured vapustused.
Kui zuumida pilti suuremaks ja uurida
aktsiaturul toimuvat põhjalikumalt, siis
ilmnevad huvitavad nüansid. Näiteks Twitter, mis kogu oma 7 aastase tegutsemisaja jooksul pole tootnud
ühtegi senti kasumit, suurendas 2013 esimesel poolaastal võrreldes 2012 aastaga
ühes päevas kohta toodetavat kahjumit 217000 dollarilt 380000 dollarile, vähe
sellest, käesoleval aastal ei ole ka kasumit tulemas, rääkimata dividendidest
vaid pigem on oodata kahjumi suurenemist. Kuid see ei takistanud möödunud
aastal Twitteri turuväärtusele 15 miljardit dollari lisandumist. Kuid Twitter ei ole erand, näiteks internetimängude
looja Zynga mis ei plaani selleks ega järgmiseks aastaks kasumit tõusis ligi 70
% ja maksab üle 3miljardi dollari, Yelp, mis samuti toodab järjest kahjumit,
kolmekordistas möödnunud aastal oma aktsiahinda ja maksab nüüd üle 5 miljardi.
Kuidas sellised terve mõistuse vastased asjad aset leiavad? Asi on selles, et aktsiaturgude
tõusu alus USA-s ei ole ole tingitud mitte tööviljakuse kasvust ja kaupade
tootmisest vaid see on asendunud kahesõnalise terminiga, milleks on kvantitatiivne
lõdvenemine. Enamus inimeste jaoks on see arusaamatu sõnapaar, mille
eestikeelne täpsem vaste võiks olla raha trükkmine õhust..
2012
aasta detsembris suurendas USA Föderaalreserv igakuiselt trükitava
rahahulka 40 miljardilt 85 miljardit dollarit, et hoida uppuvat paati
tasakaalus ja nii-öelda tegusteda oma kodanike huvides, sealt ongi aluse saanud
näiline majandusedu ja enneolematu võimalus - omanikel kahjumlike äride pealt
ikkagi endale kasu saada. Kahjuks ei jagune see raha kõigi inimeste
vahel võrdselt, ei ole nii et iga kuu saaksid kõik USA elanikud oma arvele 270
dollarit (just nii suur on ühes kuus lisanduv kogus inimese kohta) vaid see on
läinud eelkõige pankadele ja sealt aktsiaturule. Tavalised inimesed selle
finantskeemia kasu ei ole siiani tundnud, vaid see on hoidnud pangandussüsteemi
kokku kukkumast. Lisada võib veel seda, et kui eraisik trükib katteta raha on
see võltsimine, aga kui seda teeb riik siis on see majanduse elavdamine. Tsiteerides
klassikuid - Mis on lubatud Jupiterile pole lubatud härjale.
Pangandus ja majandussüsteemis toimuvat aitab
mõista võrdlus heroiini tarvitajaga. Kui igat katteta raha trükkimist lugeda
narkolaksuks siis sarnasusi on siin mitmeid. Heroiini tarvitamine kutsub esile
eufooriat. Sama on hetkel aktsiaturgudel. Praeguseks hetkeks on eufooria
levinud pangandusest majandusajakirjanikeni, kes harjunud peegeldunud valgusest
elama, ülistavad möödunud aasta aktsiaindeksite tõusu, selle asemel, et otsida
oma peaga tõusu põhjusi. Eufooria alus on aga süstla otsas olemine ehk igakuine
doos kvantitatiivset lõdvenemist. Kuid nii nagu heroiini puhul tahab tarvitaja
järjest suuremaid koguseid, tahab seda ka majandus. Siin tasub vaadata
tulevikku, sest on oodata süsteemi lisanduvate rahakoguste suurenemist, kuigi
Fed väidab, nii nagu ka heroiini sõltlane, et ta püüab koguseid vähendada. Ei
tasu end ära lollitada möödunud aasta detsembrikuus toimunud rahatrüki
vähenemisest 85 miljardilt 75-le kuus. See on sama kui muidu sõi tarvitaja
pulbrit 10-st päevast 9-l, aga nüüd piirdub ainult 7-ga Kahjuks kaasnevad
sõltuvuse puhul tarvitamisest loobumisega ärajäämanähud. Selle majanduslik
analoogia on depressioon ja kuigi see oleks majandusele tervendav, kardavad
maailma poliitikud ja pankurid seda kõige rohkem. Opiaadisõltuvuse korral aga
terveks saada ilma valusa ärajäämanähtude etapita pole võimalik. Sama kehtib ka
majanduse kohta. Lisada võib veel ühe analoogia. Kui sõltuvusest ka ollakse
vabanetud on taasalustamise võimalus endiselt kõrge. See on hästi näha 1929 a.
majanduslikku depressiooni meenutades. Kuigi selle alus olid kõikvõimalikud panganduslikud
uuendused, mis võimaldaid raha multiplitseerida ehk liigse raha lisandumist
süsteemi, ei võetud sellest õppust ja selle asemel, et aktsepteerida reaalsust
ja lõpetada liigne kulutamine, mindi ikka uuesti sõltuvuse teed. Kogu 20
sajandi rahanduse ajalugu on inflatsioonide ja hüperinflatsiooniude ajalugu,
mille taolist varasematel sajanditel ei tuntud ja mille otsene põhjus on alati
olnud katteta raha välja laskmine ehk teiste sõnadega sõltuvusaine kasutamine. Steve
H. Hanke and Nicholas Krus on identifitseerinud maailma ajaloos 57
hüperinflatsiooni, millest 56 on toimunud 20-ndal sajandil ja üks Prantsusmaal 18
sajandil peale revolutsiooni. Kõikide hüperinflatsioonide ainus põhjus on olnud
riikide soov elada üle oma võimete.
Inflatsiooni mõiste oleks siin vaja veel korra
lahti rääkida. Tavaliselt peetakse selleks kaupade ja palkade hinna tõusu
spiraali, kus üks põhjustab teist. See on tegelikkuses tagajärg – inflatsiooni
termini on hästi sõnastanud Murray N. Rothband – Inflatsioon on tagatiseta raha
lisandumine süsteemi. Hinna tõus on selles definitsioonis puudu, sest hinnatõus
on ainult tagajärg. Kahjuks on sõna inflatsioon tähendus aja jooksul muutunud
ja praegu peetakse selleks eelkõige hindade tõusu. Tegeliku hinna tõusu ehk
rahatrükkimise kohta praegu termin puudub, siit ka siis need majanduse
stimuleerimise ja kvantitaiivse lõdvemise nimetused, nende terminite eesmärk ei
ole mitte majandust arendada vaid peita tulevase inflatsioon algupära.
Kahjuks on olemas veel üks analoogia
heroiiniga. Sõltuvus ei saa kesta igavesti, heroiini tarvitamisel tuleb piir
ette kas tarvitaja surmaga või siis raha otsa lõppemisega. Esimene variant on
tarvitajale isegi parem, kuid seda ei saa ühelgi juhul soovitada majandusele.
Teise variandi korral hakkab tarvitaja otsima kõikvõimalikke raha
hankimismeetodeid, nii legaalseid kui mittelubatuid. Kui minna üle riigi tasandile
siis tasub meenutada prantsuse presidendi Gaulle sõnu – USA naudib praegu enneolematut
privileegi ta saab maksta oma välisvõlga sisevaluutas, ehk trükkida alati nii
palju raha kui ta vajalikuks peab. Ehk teiste sõnadega, ükski maailma riik ei
saa keelata neil tarvitamast narkootikumi nii palju kui nad ise tahavad, aga
arve saavad nad esitada teistele. Lisaks
on maailma ühe kõige suurema käibega kauba – nafta – hind määratud dollarites.
Isegi Venetsueela ja Iraan arveldavad dollarites, sest kaks riigijuhti, kes
läksid USA-ga tülli ja plaanisid arveldama hakata muudes vääringutes on lõpetanud
oma elu mitte kõige meeldivamalt ja mitte vanadussurma läbi. Kui lisada siia
veel nuhkimisskandaal, sest teatavasti kaasneb heroiinisõltuvusega ka moraali
langus, siis tundub et lubatud meetodid sõltuvusaine hankimiseks on juba
ületatud.
Siinkohal tekkib küsimus, kas maailma
eelolevasse kaosesse juhtivad inimesed on lollid. Ma arvan et nad ei ole
lollid, kuid kuna nad on süsteemi sees, ei tohi nad riskida oma töökoha
kaotusega, lisaks on üksikisik tihti väga võimetu suurtes süsteemides toimivate
kollektiivsete mõttemustrite muutmiseks. Meenutame endist N.Liitu, kus saadi
küll aru, et süsteem on jätkusuutmatu, aga ei julgetud midagi ette võtta. Ning
loomulikult aitab süstla otsas olemine unustada neid probleeme ja on lihtsalt
mõnus.
Mis saab edasi. Nagu mainitud ei saa süsteem
igavesti kesta. Juba aastal 1949 on Ludwig von Mises on selle ilusti lahti
seletanud – Ei ole võimalik vältida lõplikku kollapsit peale majandusbuumi,
mille on esile kutsunud krediidi laienemine. Valikud on ainult selles - kas
kriis tuleb kiiremini tänu edasisest krediidi laienemisest loobumisele või
hiljem totaalse ja lõpliku katastroofina, mis haarab kogu valuutasüsteemi. Ning
ta on veel lisanud – “Ei maksa oodata, et mõni loogiline argument või kogemus
suudaks raputada nende inimeste religioosset usku, kes loodavad lunastusse
krediidi laienemise läbi”.
Kuna iga süsteem kaitseb end viimase
hingetõmbeni siis ei ole oodata suuri muutusi vaid tehakse kõik, et praegust
olukorda säilitada. Seetõttu on oodata narkopeo jätkumist, sellele järgnevat
hiiglaslikku pohmelli ja alles siis ehk
on taas oodata terve mõistuse taastumist.
Loe kommentaare (45)
